No harm ever came from reading a book.

11.18.2008

Minu sisseastumiskatsete mälestused...

Ma tulin siia kooli kohe peale keskooli lõppu. Mujale ma isegi ei proovinud. Viljandis ma oma elus ka palju just käinud ei olnud - ainult kooli ekskursioonidel. Seetõttu polnud mul aimugi isegi sellest, kus koolimaja asub - see tuli kaardi pealt järele vaadata :P . Eksam ise ei olnud kõige hirmsam... kardan eksameid ja teste hullupööra. Minule tekitas kabuhirmu hoopis vestlus. Vestlusel oli õppejõude/ küsitlejaid kolm: Vaaro, Põldaas ja Kelder. Ma olin nii hirmul, ei teadnud kuhu vaadata. Otsisin põgenemisteed aknast välja vaadates. Värisesin tooli peal nagu haavaleht. Olin tohutult tänulik kui keegi neist naeratas. Mäletan, et küsiti, mis mulle Viljandis meeldib? Olin varem päeval ringi jalutanud, niisiis sain omale vastuse kokku... vanaaegsed majad, väikelinn, ei ole liiga palju inimesi...see kõik kehtib veel praegugi.

11.11.2008

Minu mälestused sisseastumisest

Minu esimene mälestus sisseastumisest seostub sellega, et ma olin äärmiselt närvis ja üritasin leida üles õiget ruumi ning kui ma sinna jõudsin ja seal ootavaid inimesi nägin, oli kohe järgmine mõte, et mida ma küll teen ja ma tahan ära minna. Huvitavalt kombel ei olnud ma vestluseks end mitte kuidagi ette valmistanud ja läksin pigem proovima, et eks näis, kas ja kuidas õnnestub.

Kummalisel kombel on mul siiani meeles komisjoniliikmete näoilmed, kellel nägu, et oot oot, miks ta ikka siia tuleb, kes vaatas lakke ja otsis sealt vastust, et kes ma selline olen jne. Pean tunnistama, et ega ma ise ka tol hetkel teadnud, mida ma neile rääkima hakkan ja kuidas vastan, aga kui mult esimese asjana küsiti, et kust te tulete ja mida varem teinud olete.

Mingi kummalise kohmetustundega ütlesin, et olen varem õppinud eesti keelt ja kirjandust. Ja seda tunnet võimendasid veel liikmete näod, mis läksid ausalt öeldes väga imestunuks ja mõtlikuks. Ja seal ma siis istusin ning üritasin aru saada, et kas nad suhtuvad sellesse hästi või hoopis kuidagi taunivalt. Ma pean tunnistama, et mina seostasin raamatukogundust ja seostan siiani väga tugevalt eelkõige kirjandusega. Kuid vestluses jäin natuke nõutuks, kui mulle öeldi, et siin õpitakse kirjandust väga vähe ja peamiselt on ikka arvutiained. Aga ega see mu otsust muutnud - mina tahtsin endiselt siia tulla.

Kujutan ette, et jätsin endast ikka väga närvis ja kohmetu mulje, kuid pean ausalt tunnistama, et see oli mu esimene sisseastumisvestlus üldse. Nüüd tagantjärele tunduvad paljud toona jubedad ja kohmetud küsimused ja uurivad näoilmed pigem naljakate ja huvitavatena, kuid siis see nii küll ei olnud.

Seletused ja arendused.

Selle blogi alustajad on 3 kursuse tudengid. Idee tekkis ühel meie senpai'dest ( vanema kursuse tudeng) ja meile langes selle idee teostamise au.

Seega... Alustasime Raamatukogunduse ja Infoteaduse õpinguid 3 aastat tagasi.
Osad meist olid ka enne ülikoolis õppinud, enamus tulid siia aga otse keskkooli pingist.
Ja ma arvan et kõige mõistlikum olekski alustada meie juttu sisseastumisest.

Mina isiklikult pean tunnistama, et mäletan sisseastumiseksamist ja vestlusest väga vähe.
Oli ilus suvine päev. Ja mina olin ka Akadeemia majaga juba tuttav. Nii et ruumide leidmine eriti aega ei võtnud.
Ma olin küll ebatavaliselt närviline, kuid see on ka enam-vähem kõik mis meelde jäi.

11.04.2008

...

HELP!!!!! oleme RIT ja vajame abi selle blogi tegemisel. alustuseks ütleme kohe ära, et see ei jää ainukeseks postituseks, nii et pidage vastu.
Aga esimene vasikas läheb niikuinii aia taha nii et järgmised postitused on sellest kindlasti paremad.
(RIT = raamatukogundus ja infoteadus - meie oleme tudengid).


Raamatukogundust on siin ( Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias) õpitud juba 56 aastat.

JA me oleme siin selleks, et kõva häälega välja öelda: Raamatukogundus EI OLE IGAV!