Lugesin hiljuti läbi kaks päris head lasteraamatut.
Esimene neist oli Piret Raua raamat „Printsess Luluu ja härra Kere“.
Piret Raud on viimasel ajal väga populaarseks saanud lasteraamatute autor. Tema sulest on veel pärit sellised toredad raamatud nagu „Tobias ja teine B“, „Ernesto küülikud“ ja nii inglise, saksa kui hispaania keelde tõlgitud „Härra Linnu lugu“.
Viimast olen ka ise lugenud. See räägib Härra Linnust, kes tüdineb linnuelust, mis koosneb üksnes päevast päeva pesa punumisest ja laulukoori proovides käimisest. Nii otsustab härra Lind minna maailma rändama ja teisi ameteid proovima. Ta proovib näiteks rebase, lumememme ja porgandi elu, kuid armub viimaks kenasse linnupreilisse ja õpib taas oma eluga rahul olema. „Härra Linnu lugu“ sisaldab ka autori enda illustratsioone.
Piret Raud saavutaski tuntuse kõigepealt illustraatorina. Ta on illustreerinud ka mitmeid oma ema Aino Perviku raamatuid.
Nüüd aga printsess Luluu juurde, kes ühel õhtul leiab oma kuninglikust vannitoast luukere, kes on pärit tema isa kuninga riidekapist, kus luukere on end aastaid peitnud, et valvata kuninga saladust. Printsessil hakkab aga härra Kere nimelisest luukerest kahju, sest vaene luukere on end pidanud aastaid pimedas kapis varjama, magades püstijalu ja sõbrustades üksnes kuninga triibulise lipsuga, kes ei oska isegi rääkida. Nii otsustab printsess, et härra Kere peab ka lossielust osa saama ja kuna luukere ei saa ju niisama lossis ringi käia, otsustab printsess ta iluoperatsioonilt tulnud filminäitlejaks maskeerida. Ühelhel päeval läheb aga kohvikus näljase koera poolt korraldatud rünnaku saginas kuninga saladus kaotsi. Luluu ja härra Kere asuvad kadunud saladust otsima ning sellest saavad alguse nende kummalised seiklused, mille käigus saab härra Kere endale lemmiklooma, kohtutakse Väino nimelise kodutuga, peetakse maha paar madinat ja muuhulgas saadakse teada ka kuninga saladus.
„Printsess Luluu ja härra Kere“ on koomilisi seiku ja huvitavaid pöördeid pakkuv raamat, kus õiglus pääseb lõpuks siiski võidule. Lisaks on raamat rikastatud autori eriskummaliste illustratsioonidega. Soovitan kõigil lugeda.
Teine põnev raamat, mida ma lugesin on Ameerika lastekirjaniku Louis Sachar’i raamat „Augud“. Sama autor on kirjutanud ka Pahumpidikooli kummalistest ja koomilistest seiklustest pajatavad raamatud „Pahupidikooli isemoodi lood“, „Pahumpidikooli tabab üllatus“ ja „Pahumpidikool kukub kokku“.
See raamat aga, mida mina lugesin pajatab loo Stanley Yelnats’i nimelisest poisist, kelle perekonnanimi on muide tagurpidine variant tema eesnimest. Igatahes juhtub Stanley’ga alatasa midagi halba ja selles on väidetavalt süüdi tema mõttetu-viletsas-närune seavargast vanavanavanaisa, kelle süül lasub poisil ja tema perel kole needus. Nii satub vaene poiss valesüüdistuse tõttu Rohelise Järve laagrisse, kus tegelikult järve polegi, on ainult noorte paranduskoloonia, kus peab päevast päeva auke kaevama. Peagi taipab Stanley, et aukude kaevamise ainus eemärk polegi noorte ümberkasvatamine. Nimelt loodab Laagriülem kuivanud järve põhjast meeleheitlikult midagi leida. Mida täpsemalt, seda hakkabki Stanley välja uurima. Tegemist on väga põneva, tõsise ja samas ka humoorika raamatuga. Põnev on jälgida seda, kuidas kõik lahtised otsad lõpuks ühtseks terviklikuks looks põimuvad. Nagu ütleb ka raamatu tagakaas, on see lugu kuritööst, karistusest ja lunastusest.
Kuigi tegu on lasteraamatuga, sobib see suurepäraselt lugemiseks ka täiskasvanutele. Lisaks on raamat pälvinud ka kaks mainekat kirjandusauhinda - Newbery medali ja National Book Award'i. Eesti keelde on raamatu tõlkinud Leelo Märjamaa, kes pälvis selle eest 2006. aastal lastekirjanduse tõlkeauhinna Paabeli Torni.
