Suvi seitsme maa ja mere taga*

Kuni iga-aastane sügismasendus pole veel põue pugenud, korjan viimase suve killud hoolsalt kokku ja jagan neid ka tei(st)ega.

Olin juuli algusest septembri lõpuni Sloveenias Maribori raamatukogus (Mariborska knižnjica) Erasmuse välispraktikal. Alguses tundus praktikakoha leidmine keeruline… Vabandust, nüüd ma valetasin. Otse loomulikult tundus alguses kõik imelihtne, kuu aega enne kandideerimise lõpptähtaega ootamatult keeruline, nädal enne vajalike lepingute esitamist üsna lootusetu ja kui ma kõik vajalikud paberid koordinaatorile ära olin viinud, siis hurjutasin ennast liigse paanitsemise pärast: kaks päeva jäi ometigi kasutamata…

Miks Sloveenia ja miks Maribor? Kui ma Sloveenias olin, siis küsisid kohalikud seda minult tihti, sest kuidas keegi seal kaugel-kaugel maal üldse teadis, et selline riik olemas on, saati veel oskas ja tahtis siia tulla. Kui ühest suust kinnitasid nad mulle, et nende raamatukogud ei ole Euroopa väljapaistvamate seas. Ma arvan, et iga riigi raamatukogusüsteem on huvitav ja tutvumist väärt. Ideid ja mõtteid saab noppida kõikjalt. Pigem lähtusin ma sellest, kus ma tahaksin kolm kuud elada. Raamatukogudes on alati huvitav, aga elu väljaspool raamatukogu peab samavõrd põnev olema. Sloveenias elab mu kauaaegne sõber ja see maa oli minu jaoks alati olnud kauge ja mõistatuslik. Maribor on 2012. aasta Euroopa kultuuripealinn ja see otsustas asja: sinna ma lähengi. Pakkisin juuni lõpus kohvri ja sõitsin  2 miljoni elanikuga riiki, mis meenutab oma kujult kana ja millest ma teadsin ainult veidi rohkem kui kvantmehaanikast.

Ma ei ole oma otsust kahetsenud. Loodus oli tegelikkuses ilusam kui minu kujutlustes. Ükskõik, kus suunas ma (nagu öökull) pead keerasin, igal pool olid mäed. Sloveenias küll nimetatakse osasid mägesid küngasteks ja kõrgendikeks, aga kuuldes Eesti kõrgemaist mäest, lubati mul armulikult ka kohalikke „künkaid” (Pohorje) mägedeks nimetada. Saari oli ainult üks ja (ujumiskõlblikke) järvi millegipärast vähe. Kui praktikant (see hull eestlane) kotist kaardi välja kookis ja näpuga osutas, et „näete, siin on ometigi veekogu ja siin ja siin”, siis kohalikud ainult raputasid pead ja laususid, et „ei, siin küll ujuda ei saa… siin ka mitte. Mis, sa tahad SIIN ujuda?”. 

Praktika kujunes hoopis teistsuguseks, kui ma ootasin, aga seda heas mõttes. Minu vastuvõttev organisatsioon (st Maribori raamatukogu) oli kõik kenasti ära korraldanud. Mind majutati ülikooli ühiselamusse, kus oli kahe toa peale ühine köök ja vannituba. Kaheks kuuks oli minu naabriks serblasest arstitudeng, kes vahetas vajadusel köögis lambipirni, mida mul õnnestus järjepidevalt läbi põletada.
Minu mentor Aleksandra oli hariduselt sloveeni keele õpetaja ja ta jagas oma teadmisi ka minuga. Sloveeni keel kõlas minu arvates nagu vene ja itaalia keele segu: paljud sõnad on sarnased vene keelega, aga hääldus on erinev. Kui ma pidin sõnu hääldama, siis esiteks mõtlesin ma sellele, kuidas ma vene keeles neid hääldaks ja siis hääldasin neid hoopis teisiti. Enne minekut kinnistasid kõik mu Sloveenias elavad või seal käinud tuttavad, et Sloveenias oskavad kõik inglise keelt. Nad ei eksinud: sloveenid kindlasti oskavad inglise keelt, aga nad millegipärast ei taha selles keeles rääkida :). Nt raamatukogutöötajad alguses vabandasid oma kehva keeleoskuse pärast ja siis rääkisid minuga perfektses inglise keeles.

Praktikaprogramm oli mitmekülgne. Peale igapäevase raamatukogutöö tutvustati mulle erinevate osakondade ja haruraamatukogude tööd, raamatukogu pakutavaid teenuseid, mind saadeti tutvuma teiste lähedalasuvate raamatukogudega, isegi kupatati nädalaks ajaks Ljubljanasse sealsesse linnaraamatukokku ja päevaks rahvusraamatukogu uudistama. Kui Ptuj´s (linn Maribori lähedal) toimusid iga-aastased Veini ja Luule päevad, olin hommikuti sealses (ilusas ja vanas!) raamatukogus ning pärastlõunal/õhtul kuulasin võõrkeelseid luuletusi (Veini ja Luule päevadel loevad autorid erinevatest maadest luulet oma emakeeles).
Mõned asjad on eredamalt meeles kui teised: septembris toimunud iga-aastane bibliobusside kokkutulek, kus sain Metkal töötoas abiks olla (valmistasime järjehoidjaid seni, kuni asjad kokku pakiti ja elekter lihtsalt välja lülitati), kesköö koolimajas ja mina jutustamas lastele eesti keeles katkendit „Hansust ja Gretest” (või siis Jankost ja Metkast), jalgrattasõidud linnast välja Dupleki raamatukokku, Ljubljana üks haruraamatukogu (Horjul), kus välisukse kõrval oli korv sussidega, et lugejad ennast raamatukogus tõesti nagu kodus tunneksid, kirjandusõhtu jõelaeval, kus autor (Tone Partljič) küsis iga 10 minuti tagant närviliselt kellaaega, et tähtsale jalgpallimängule mitte hilineda...Lisaks kõik need võõrad raamatud, pikad seletused ja uued mõtted. Mulle meeldis Maribori raamatukogus: peakogus oli küll ruumi vähe, aga töötajad olid optimistlikud ja energilised. Rahalisi ressursse küll nappis, aga kollektiiv oli tugev ja teotahteline.

Kuna kõik hea saab lõpuks otsa, juhtus nii septembri lõpus ka minu praktikaajaga Maribori linnakeses. Viinamarjad olid künkanõlvadelt korjatud, palavus oli asendunud sügissoojaga, lugejad olid suurte kottidega oma suvelektüüri raamatukokku tagasi tassinud. Müüja ulatas mulle elegantse kummardusega minu viimase sügissuve jäätise ja siis ma lahkusingi oma Sloveeniast. Se vidiva, Maribor!

* Otse minnes küll seitset merd Eesti ja Sloveenia vahele ei jää, aga teadupärast käin mina ringiga.

Diana

Talveseminar 2012

Raamatukogunduse ja infokeskkondade talveseminar 2012

E-raamat

Mida oodata?

Viimasel kahel aastal on läbi terve maalima toimunud e-raamatute võidukäik. Samuti ka Eestis. Sellises olukorras on raamatukogudel tekkinud vähemalt vajadus hakkama mõtlema raamatukogu rolli üle. Kultuuriministri väljaütlemised on toonud välja mõningad arvamused, et miks on vaja raaamatukogu, kui meil on olemas internet ja nüüd ka e-raamat. Ehk polegi vaja meil raamat+kogu, vaid ainult arvutit oma toa nurgas. Ja raamatukogud võivad ära kaduda. Sellistele spekulatsioonidele vastukaaluks esitles Tallinna Keskraamatukogu 2012 aasta viimasel jaanuaripäeval oma uut platvormi e-raamatutele, mida võib pidada mõnes mõttes ka revolutsiooniks raamatukogunduses, eelkõige aga rahvaraamatukogunduses.

Tallinna Raamatukogu e-raamatu platvorm ELLU annab võimaluse lugeda interneti vahendusel e-raamatid otse arvustis. Siin on aga mõned agad millega arvestada. ELLUt saab kasutada ainult need inimsesed, kes on ennast registreerinud Tallinna Keskraamatukogu lugejaks, nii et vut vut Tallinnasse ID-kaart näpus! Teiseks tuleb arvestada, et arvutis lugemiseks on vaja pidevat internetiühendust, mis aga tähendab seda, et kui ei ole internetti, ei ole ka raamatut (kuigi e-raamatute maailmas on ka olemas ka teisi lahedusi, näiteks võimalus kindla ajaperioodiks laadida loetav fail arvutisse). Kolmandaks tuleb arvestada, et algsel testperioodil on raamatute nimetuse ja eksemplarid valik piiratud, kuna praegu ostetakse raamatuid ainult Eesti Digiraamatu Keskuselt. Laenutamine käib samuti nagu paberkandjatel raamatutel, ehk, raamatukogus on 3 e-raamatut, siis välja saab laenutada ainult need 3 e-raamatut. Lootust on aga, et kui kõik läheb hästi testperioodil, siis teistel raamatukgoudel oleks võimalik tulevkus liituda ja oma kogudesse muretseda ka e-raamatuid. Ja siiski... . Äkki oleks vaja tulevikus "kohustuslike" kultuuriväljaannete asemel, mida praegu ostetakse pea igasse rahvaraamatukogusse, osta ainult piiratud hulk e-kultuuriväljaannete eksemplare ja ülejäänud raha saaks palju efektiivsemalt kasutatud. E-raamatu võlu on selles, et vahet pole kas ma elan Tallinnas, Võrus või Narvas, ma kasutaksin sama e-raamatut. Kas siis võiks väita, et praegune raamatukogudele jaotava raha süsteem on vaikselt oma elu ära elanud ja midagi muud oleks vaja välja mõelda? Mõtlemist jätkub

Ja siis vaataks ka e-raamatute tootmise poolt. Praegusel hetkel käib e-raamatute tootmine nii: autor->kirjastaja->levitaja->lugeja. Kuhu aga jääb raamatukogu? Nimelt e-raamatu puhul on meie kirjastajad ja autorid ära unustanud, et raamatukogu sooviks osta ka e-väljaandeid. Raamatukogu jaoks praegu tähendab see, et iga raamatu puhul tuleb raaamatukogul suhelda levitaja, kirjastaja ja autoriga eraldi, et saada luba e-raamatute laenutamiseks raamatukogus. Ja siit tekivad aga probleemid. Esiteks e-raamatut ei peeta Eesti Vabariigis raamatuks, mis tõttu seda maksutstatakse täie käibemaksuga, mis aga ei muuda seda eriti soodsmaks paberkandjast. See omakorda vähendab e-raamatu populaarsust ning ringlus ja sellega kaotame ka potensiaalse võimaluse ennast harida ja täiendada. Teisen tuleks meeles pidada, et paberraamatu puhul on autorid saavad iga laenutuse pealt hüvitis, mis aga ei toimi e-raamatu puhul. Kas autorite jätkub huvi jännata raamatukogudega? Kolmandaks on e-raamat kahjuks veel nii uus, et paljud ootavad-vaatavad, kuidas kujuneb. Samas võiks ju mõelda kogu e-maalimaga on vaja kiiresti-kiiresti ka e-raamatul ilmuda "pildile". Ja neljandana on probleemiks e-raamatu autoriõiguse küsimus, millest aeg-ajal luuakse kujutis nagu suures kurjast hundist. Ja kuhu jääb kõiges selles raamatukogu?

Kõige selle tausta toodavad e-raamatuid 2 ettevõtet Eesti Digiraamatu Keskus ja Digira. Või hoopis unustada ära kirjastajad ja levitajad ning ise toota ja müüa e-raamat. Sellist võimalust pakub E-Raamatukogu (täidab raamatukogu funksiooni?)

Kuigi lõpuks peaks siiski küsima: Milline on raamatukogu roll 21. sajandil? Või meid polegi enam vaja?

50 book challenge - 50 raamatu väljakutse

Kuulsin selliest asjast nagu seda on 50 raamatu väljakutse.

Osaleda võivad kõik.

Asja mõte on selles, et püüad aasta jooksul lugeda 50 raamatut (või siis mõni muu sobivam arv) ning jagada oma elamust.

Sa võid alustada seda 1.jaanuarist kuni järgmise aasta 1.jaanuarini või alustada ka mõnel muul kuupäeval ning lugeda sellest alates 365 päeva ehk 12 kuud.

Raamatud ei ole ette antud vaid võid neid ise omal vabal valikul ette võtta.

http://50bookchallenge.livejournal.com/

- natuke täpsemini.

ka Librarything kirjutas natuke sellest: http://www.librarything.com/groups/50bookchallenge

On keegi sellise väljakutsega varem kokku puutunud?

Lugemissoovitus

Lugesin hiljuti läbi kaks päris head lasteraamatut.

Esimene neist oli Piret Raua raamat „Printsess Luluu ja härra Kere“.

Piret Raud on viimasel ajal väga populaarseks saanud lasteraamatute autor. Tema sulest on veel pärit sellised toredad raamatud nagu „Tobias ja teine B“, „Ernesto küülikud“ ja nii inglise, saksa kui hispaania keelde tõlgitud „Härra Linnu lugu“. 

Viimast olen ka ise lugenud. See räägib Härra Linnust, kes tüdineb linnuelust, mis koosneb üksnes päevast päeva pesa punumisest ja laulukoori proovides käimisest. Nii otsustab härra Lind minna maailma rändama ja teisi ameteid proovima. Ta proovib näiteks rebase, lumememme ja porgandi elu, kuid armub viimaks kenasse linnupreilisse ja õpib taas oma eluga rahul olema. „Härra Linnu lugu“ sisaldab ka autori enda illustratsioone. 

Piret Raud saavutaski tuntuse kõigepealt illustraatorina. Ta on illustreerinud ka mitmeid oma ema Aino Perviku raamatuid.

Nüüd aga printsess Luluu juurde, kes ühel õhtul leiab oma kuninglikust vannitoast luukere, kes on pärit tema isa kuninga riidekapist, kus luukere on end aastaid peitnud, et valvata kuninga saladust. Printsessil hakkab aga härra Kere nimelisest luukerest kahju, sest vaene luukere on end pidanud aastaid pimedas kapis varjama, magades püstijalu ja sõbrustades üksnes kuninga triibulise lipsuga, kes ei oska isegi rääkida. Nii otsustab printsess, et härra Kere peab ka lossielust osa saama ja kuna luukere ei saa ju niisama lossis ringi käia, otsustab printsess ta iluoperatsioonilt tulnud filminäitlejaks maskeerida. 

Ühelhel päeval läheb aga kohvikus näljase koera poolt korraldatud rünnaku saginas kuninga saladus kaotsi. Luluu ja härra Kere asuvad kadunud saladust otsima ning sellest saavad alguse nende kummalised seiklused, mille käigus saab härra Kere endale lemmiklooma, kohtutakse Väino nimelise kodutuga, peetakse maha paar madinat ja muuhulgas saadakse teada ka kuninga saladus.

„Printsess Luluu ja härra Kere“ on koomilisi seiku ja huvitavaid pöördeid pakkuv raamat, kus õiglus pääseb lõpuks siiski võidule. Lisaks on raamat rikastatud autori eriskummaliste illustratsioonidega. Soovitan kõigil lugeda.

Teine põnev raamat, mida ma lugesin on Ameerika lastekirjaniku Louis Sachar’i raamat „Augud“. Sama autor on kirjutanud ka Pahumpidikooli kummalistest ja koomilistest  seiklustest pajatavad raamatud „Pahupidikooli isemoodi lood“, „Pahumpidikooli tabab üllatus“ ja „Pahumpidikool kukub kokku“.

See raamat aga, mida mina lugesin pajatab loo Stanley Yelnats’i nimelisest poisist, kelle perekonnanimi on muide tagurpidine variant tema eesnimest. Igatahes juhtub Stanley’ga alatasa midagi halba ja selles on väidetavalt süüdi tema mõttetu-viletsas-närune seavargast vanavanavanaisa, kelle süül lasub poisil ja tema perel kole needus. Nii satub vaene poiss valesüüdistuse tõttu Rohelise Järve laagrisse, kus tegelikult järve polegi, on ainult noorte paranduskoloonia, kus peab päevast päeva auke kaevama. Peagi taipab Stanley, et aukude kaevamise ainus eemärk polegi noorte ümberkasvatamine. Nimelt loodab Laagriülem kuivanud järve põhjast meeleheitlikult midagi leida. Mida täpsemalt, seda hakkabki Stanley välja uurima.

Tegemist on väga põneva, tõsise ja samas ka humoorika raamatuga. Põnev on jälgida seda, kuidas kõik lahtised otsad lõpuks ühtseks terviklikuks looks põimuvad. Nagu ütleb ka raamatu tagakaas, on see lugu kuritööst, karistusest ja lunastusest. 

Kuigi tegu on lasteraamatuga, sobib see suurepäraselt lugemiseks ka täiskasvanutele. Lisaks on raamat pälvinud ka kaks mainekat kirjandusauhinda - Newbery medali ja National Book Award'i. Eesti keelde on raamatu tõlkinud Leelo Märjamaa, kes pälvis selle eest 2006. aastal lastekirjanduse tõlkeauhinna  Paabeli Torni.

Praktikast

 Mõtlesin, et kirjutan paari lausega oma praktikast ka, kui keegi peaks huvitatud olema näiteks Eesti Lastekirjandus Keskusesse praktikale minemisest. 

Peab ütlema, et tegemist on väga meeldiva kohaga, kus kõik tundub lihtsalt ideaalne, kuigi me kõik teame, et see pole võimalik. Ma ise leian, et see on lihtsalt täiuslik koht kellelegi, kes lisaks raamatukogundusele on huvitatud ka kirjandusest, kunstist ja muusikast. Kui sulle meeldib veel lastega tegeleda, siis võiks see olla lihtsalt unelmate töökoht. Seal on meeldiv töökeskkond (remonditud tööruumid üle 100 aasta vanuses majas), toredad töötajad, võimalus olla kursis Eestis ilmuva lastekirjandusega (sinna saabuvad kõik lasteraamatute sundeksemplarid), nautida muusikakooli kontserte ja vaadata lasteraamatute illustraatorite näitusi (keskusel on ka endal üpris suur originaal illustratsioonide kogu). Lisaks on võimalik alati korraldada lastele raamatukogutunde, üritusi või alustada uut huviringi. 

Mis mulle eriti meeldis keskuse raamatukogu juures oli see, et sealne teenindus on väga lugejasõbralik. Ei mingit viiviste tagaajamist ega laenutatavate raamatute üle arve pidamist. Raamatute laenamiseks ei pea isegi kaarti iga kord kaasas olema ja teavikuid saab igal ajal pikendada, isegi siis kui tähtaeg on juba üle läinud. Lisaks ei pea täisealiseks saamiseni ema nõusolekut küsima, kui tahetakse raamatukogus lugejaks hakata. 

Minule jäid Eesti Lastekirjandus Keskusest ainult positiivsed muljed ja kui saaks tahaksin sinna kindlasti tööle minna.

Päkapikud..

..on täitsa liikvel! Lootke, et ka Teie päkapikk toob teile sussi sisse kommide asemel mõne raamatu!

Head 1. adventi!

Lugemiselamusest

Õhutatuna Rein Langi poolt vallandatud aruteludest, otsustasin välja uurida, et mida siis need rahva poolt enim laenutatud autorite teosed ka sisaldavad. Nii lugesin läbi ühe Nora Robertsi ja ühe Barbara Cartlandi raamatu ning annan siinkohal neist väikse ülevaate.

Nora Roberts „Süda võidab“

Ma usun, et esimene peaksin andma ülevaate meie värvikatest peategelastest.

Cynthia Fox – hüüdnimega Foxy on 23-aastane noor naine, keda vanemate hukkumisega lõppenud autoavariist peale on kasvatanud hulljulge võidusõitjast vend Kirk. Nii on neiu alates 13-aastasest peale jõlkunud autogaraažides ja ringradade ümbruses ja peamiselt meeste seltskonnas. Seal sai ta tuttavaks ka oma elu armastuse Lance’iga. 16-aastaselt teeb Foxy noorusuljusest Lance’ile lähenemiskatse ja kui mees ta julmalt tagasi lükkab otsustab neiu meest kogu ülejäänud elu vihata. Nii lahkub ta võidusõiduringkondadest mõneks ajaks ja läheb fotograafiat õppima. Nüüd kuus aastat hiljem on ta tagasi, et pildistada oma venna järjekordset võidukat ringreisi. 

Nüüd aga Foxy välimuse juurde, mis arvatavasti on igati kohane sellisele kergele naistekale. Foxyl pead ehib paks pruun lokipahmakas, mis teatud valguses lõõmavad punakalt. Tal on kõrged põsesarnad, kolmnurkne nägu, mandlikujulised rohekad silmad, terav aristokraatlik nina ja täidlane suu. Ilus pole tema piisavalt kirjeldav sõna, pigem puutumatu sensuaalsus. Kogu tema välimus on vastuoluline, pikk, sale keha ja elevandiluu karva jume viitavad haprusele, samas kui lõõmavad juuksed ja pilgu jõulisus esitavad väljakutse. Muljetavaldav kas pole .

Lance Matthews on vanast ja jõukast perekonnast pärit endine võidusõidumaailma üks juhtivaid piloote, kes nüüd omab väga edukat firmat, mis muuhulgas disainib ka vormel 1 autosid, ka neid millega sõidab Foxy vend. Tema pead ehivad hooletud mustad lokid, mis ulatuvad särgikraeni. Tema silmad on meeleolust olenevalt kas teras- või suitsuhallid, näojooned klassikaliselt aristokraatlikud. Nägus oleks Lance’i kohta liiga taltsas sõna. Tema käitumises on sundimatut kergust, kuid pealtnäha laisapoolse pealispinna all peituvad teravad tajud. Tema kaubamärgiks on poolviltune naeratus ning hingematvalt intensiivne pilk, mis oma järjekindluses ja otsustavuses Foxyle kinnitub. Selles mehes on midagi rabavat, sügavat ja sensuaalset. Tema salapärane ja ohtlik ilme, hoolimatu hoiak ja intiimne hääl, muudavad ta Foxy jaoks nii vastupandamatuks ja jumalavallatult kütkestavaks, et hoolimata naise jõupingutustest ei suuda ta mehe kütkeist enam pääseda.

Niisiis kohtuvad Foxy ja Lance uuesti pärast 6 aastat lahusolekut ning kired lahvatavad uue hooga lõõmama. Mees kasutab igat nippi naise õrritamiseks ja võrgutamiseks ning pärast Foxy vennaga juhtunud õnnetust õnnestub tal naine endaga abielluma meelitada. Kuid sellega alles probleemid algavad. Alguse saab üks kirglike tülide ja veel kirglikumate leppimiste jada, mis kulmineerub sellega, et mees tunnistab, et on naist armastanud juba 10 aastat ning ei ole nõus teda enam käest laskma, sest vajab teda nagu õhku. Mispeale hakatakse hoolega lapsi tegema.

Nüüd aga teise kustumatu teose juurde, milleks on Barbara Cartlandi „Keelatud armastus“

Peab ütlema, et ma lugesin seda raamatut ja muudkui ootasin, et tuleksid ikka suured tunded ja kirglikud hetked, aga enamus raamatust oli niisama kõrgseltskonna intriigidest ja päris viimastel lehekülgedel avaldas meespeaosaline naiskangelasele igavest armastust. Pole siis ime, et naiskangelane meest ei usu, sest ülejäänud 300 leheküljel pole armastusest ega suurtest tunnetest juttugi. No milline pettumus ikka. Aga kui vaadata seda raamatute hulka, mida Cartland on suutnud kokku kirjutada, pole ime, et originaalsusest hakkab puudu tulema ja kui ma oleks eelnevalt veel mõned tema raamatud läbi lugenud, siis võib-olla oleks see konkreetne eksemplar isegi kergenduseks, et ei pea enam neid ühtesid ja samu armustseene lugema. 

Aga nüüd siis konkreetsemalt raamatu juurde. 

Raamatu naiskangelaseks on vaesunud aadlipersest pärit Aria, kes pärast pillava ja liiderliku isa surma peab toime tulema isast maha jäänud intriigide ja laostumisega. Koos vennaga üritab ta kuidagi ülal pidada oma armsat kodumõisa Queen’s Folly, kuid taibates, et muud võimalus pole, tuleb Arial minna tööle. Peagi leiab ta tööd miljonärist Ameerika polomängija Dart Huroni sekretäri ja majapidajana. Mehe majas elades peab ta aga kokku puutuma kõrgseltskonna pillava ja pealiskaudse ellusuhtumisega, mida ta pärast isa surma on kogu hingest põlgama hakanud.

Kuid milline naine suudaks vastu panna Dart Huroni sugusele pilkupüüdvale mehele. Tema tumedate silmade läbitungivale pilgule, täidlasele suule, peaaegu agressiivselt etteulatuvale laubale, päevitunud nahale ja tumedatele juustele. Tema mehelikule, jõulisele ja kassilikult nõtkele kehale, laiadele õlgadele, enesekindlale peahoiakule ja sihikindale kõnnakule. Tema kohta ei saa öelda just kena, kuid ta on unustamatu ja äärmiselt võluv. Ning kõige tipuks voolab temas veel indiaanipealiku verd.

Kuid ega Ariagi oma täiuses mehele alla jää. Tal on punased leegitsevad juuksed, suured rohelised silmad, südamekujuline nägu ja punane suu, mis on nurkadest pisut alla suunatud. Tema kitsas piht ja graatsiline kõnnak ei jää ühelegi mehele märkamata ning otsusekindlus ja sitkus on vaid väike osa tema voorustest.

Peab ütlema, et need kirjeldused tunduvad kuidagi tuttavlikud või kuidas. Tundub, et olen avastanud naistekate peategelaste ideaali.

Hoolimata kogu sellest jamast, mis kulmineerub muidugi raamatu viimases lauses, kus Dart lubab oma armsamale, et nüüdsest õpetab ta teda armastust ja meest ennast mitte pelgama (how lame), kõlab seal minu meelest ka üks põhjapanev tõde. Nimelt, et inimestel pole mõtet teeselda, et nad pole ostetavad ja et raha ei mängi elus mingit rolli, sest mida vaesemad nad on seda tähtsam on ka raha.

Kokkuvõttes võib öelda, et erinevate autorite naistekates on kindlasti mitmeid sarnasusi. Nagu antud juhul peategelased, nende varanduslik vahe ja muidugi raamatute lõpud, mis lubavad ohtralt seksi :)

Lõppkokkuvõttes erinevad nö sopakad üksnes selle poolest, et  kus on detailsemad seksistseenid või kus piirdutakse üksnes üksikute suudlustega.