Suvi seitsme maa ja mere taga*

Kuni iga-aastane sügismasendus pole veel põue pugenud, korjan viimase suve killud hoolsalt kokku ja jagan neid ka tei(st)ega.

Olin juuli algusest septembri lõpuni Sloveenias Maribori raamatukogus (Mariborska knižnjica) Erasmuse välispraktikal. Alguses tundus praktikakoha leidmine keeruline… Vabandust, nüüd ma valetasin. Otse loomulikult tundus alguses kõik imelihtne, kuu aega enne kandideerimise lõpptähtaega ootamatult keeruline, nädal enne vajalike lepingute esitamist üsna lootusetu ja kui ma kõik vajalikud paberid koordinaatorile ära olin viinud, siis hurjutasin ennast liigse paanitsemise pärast: kaks päeva jäi ometigi kasutamata…

Miks Sloveenia ja miks Maribor? Kui ma Sloveenias olin, siis küsisid kohalikud seda minult tihti, sest kuidas keegi seal kaugel-kaugel maal üldse teadis, et selline riik olemas on, saati veel oskas ja tahtis siia tulla. Kui ühest suust kinnitasid nad mulle, et nende raamatukogud ei ole Euroopa väljapaistvamate seas. Ma arvan, et iga riigi raamatukogusüsteem on huvitav ja tutvumist väärt. Ideid ja mõtteid saab noppida kõikjalt. Pigem lähtusin ma sellest, kus ma tahaksin kolm kuud elada. Raamatukogudes on alati huvitav, aga elu väljaspool raamatukogu peab samavõrd põnev olema. Sloveenias elab mu kauaaegne sõber ja see maa oli minu jaoks alati olnud kauge ja mõistatuslik. Maribor on 2012. aasta Euroopa kultuuripealinn ja see otsustas asja: sinna ma lähengi. Pakkisin juuni lõpus kohvri ja sõitsin  2 miljoni elanikuga riiki, mis meenutab oma kujult kana ja millest ma teadsin ainult veidi rohkem kui kvantmehaanikast.

Ma ei ole oma otsust kahetsenud. Loodus oli tegelikkuses ilusam kui minu kujutlustes. Ükskõik, kus suunas ma (nagu öökull) pead keerasin, igal pool olid mäed. Sloveenias küll nimetatakse osasid mägesid küngasteks ja kõrgendikeks, aga kuuldes Eesti kõrgemaist mäest, lubati mul armulikult ka kohalikke „künkaid” (Pohorje) mägedeks nimetada. Saari oli ainult üks ja (ujumiskõlblikke) järvi millegipärast vähe. Kui praktikant (see hull eestlane) kotist kaardi välja kookis ja näpuga osutas, et „näete, siin on ometigi veekogu ja siin ja siin”, siis kohalikud ainult raputasid pead ja laususid, et „ei, siin küll ujuda ei saa… siin ka mitte. Mis, sa tahad SIIN ujuda?”. 

Praktika kujunes hoopis teistsuguseks, kui ma ootasin, aga seda heas mõttes. Minu vastuvõttev organisatsioon (st Maribori raamatukogu) oli kõik kenasti ära korraldanud. Mind majutati ülikooli ühiselamusse, kus oli kahe toa peale ühine köök ja vannituba. Kaheks kuuks oli minu naabriks serblasest arstitudeng, kes vahetas vajadusel köögis lambipirni, mida mul õnnestus järjepidevalt läbi põletada.
Minu mentor Aleksandra oli hariduselt sloveeni keele õpetaja ja ta jagas oma teadmisi ka minuga. Sloveeni keel kõlas minu arvates nagu vene ja itaalia keele segu: paljud sõnad on sarnased vene keelega, aga hääldus on erinev. Kui ma pidin sõnu hääldama, siis esiteks mõtlesin ma sellele, kuidas ma vene keeles neid hääldaks ja siis hääldasin neid hoopis teisiti. Enne minekut kinnistasid kõik mu Sloveenias elavad või seal käinud tuttavad, et Sloveenias oskavad kõik inglise keelt. Nad ei eksinud: sloveenid kindlasti oskavad inglise keelt, aga nad millegipärast ei taha selles keeles rääkida :). Nt raamatukogutöötajad alguses vabandasid oma kehva keeleoskuse pärast ja siis rääkisid minuga perfektses inglise keeles.

Praktikaprogramm oli mitmekülgne. Peale igapäevase raamatukogutöö tutvustati mulle erinevate osakondade ja haruraamatukogude tööd, raamatukogu pakutavaid teenuseid, mind saadeti tutvuma teiste lähedalasuvate raamatukogudega, isegi kupatati nädalaks ajaks Ljubljanasse sealsesse linnaraamatukokku ja päevaks rahvusraamatukogu uudistama. Kui Ptuj´s (linn Maribori lähedal) toimusid iga-aastased Veini ja Luule päevad, olin hommikuti sealses (ilusas ja vanas!) raamatukogus ning pärastlõunal/õhtul kuulasin võõrkeelseid luuletusi (Veini ja Luule päevadel loevad autorid erinevatest maadest luulet oma emakeeles).
Mõned asjad on eredamalt meeles kui teised: septembris toimunud iga-aastane bibliobusside kokkutulek, kus sain Metkal töötoas abiks olla (valmistasime järjehoidjaid seni, kuni asjad kokku pakiti ja elekter lihtsalt välja lülitati), kesköö koolimajas ja mina jutustamas lastele eesti keeles katkendit „Hansust ja Gretest” (või siis Jankost ja Metkast), jalgrattasõidud linnast välja Dupleki raamatukokku, Ljubljana üks haruraamatukogu (Horjul), kus välisukse kõrval oli korv sussidega, et lugejad ennast raamatukogus tõesti nagu kodus tunneksid, kirjandusõhtu jõelaeval, kus autor (Tone Partljič) küsis iga 10 minuti tagant närviliselt kellaaega, et tähtsale jalgpallimängule mitte hilineda...Lisaks kõik need võõrad raamatud, pikad seletused ja uued mõtted. Mulle meeldis Maribori raamatukogus: peakogus oli küll ruumi vähe, aga töötajad olid optimistlikud ja energilised. Rahalisi ressursse küll nappis, aga kollektiiv oli tugev ja teotahteline.

Kuna kõik hea saab lõpuks otsa, juhtus nii septembri lõpus ka minu praktikaajaga Maribori linnakeses. Viinamarjad olid künkanõlvadelt korjatud, palavus oli asendunud sügissoojaga, lugejad olid suurte kottidega oma suvelektüüri raamatukokku tagasi tassinud. Müüja ulatas mulle elegantse kummardusega minu viimase sügissuve jäätise ja siis ma lahkusingi oma Sloveeniast. Se vidiva, Maribor!

* Otse minnes küll seitset merd Eesti ja Sloveenia vahele ei jää, aga teadupärast käin mina ringiga.

Diana

Talveseminar 2012

Raamatukogunduse ja infokeskkondade talveseminar 2012

E-raamat

Mida oodata?

Viimasel kahel aastal on läbi terve maalima toimunud e-raamatute võidukäik. Samuti ka Eestis. Sellises olukorras on raamatukogudel tekkinud vähemalt vajadus hakkama mõtlema raamatukogu rolli üle. Kultuuriministri väljaütlemised on toonud välja mõningad arvamused, et miks on vaja raaamatukogu, kui meil on olemas internet ja nüüd ka e-raamat. Ehk polegi vaja meil raamat+kogu, vaid ainult arvutit oma toa nurgas. Ja raamatukogud võivad ära kaduda. Sellistele spekulatsioonidele vastukaaluks esitles Tallinna Keskraamatukogu 2012 aasta viimasel jaanuaripäeval oma uut platvormi e-raamatutele, mida võib pidada mõnes mõttes ka revolutsiooniks raamatukogunduses, eelkõige aga rahvaraamatukogunduses.

Tallinna Raamatukogu e-raamatu platvorm ELLU annab võimaluse lugeda interneti vahendusel e-raamatid otse arvustis. Siin on aga mõned agad millega arvestada. ELLUt saab kasutada ainult need inimsesed, kes on ennast registreerinud Tallinna Keskraamatukogu lugejaks, nii et vut vut Tallinnasse ID-kaart näpus! Teiseks tuleb arvestada, et arvutis lugemiseks on vaja pidevat internetiühendust, mis aga tähendab seda, et kui ei ole internetti, ei ole ka raamatut (kuigi e-raamatute maailmas on ka olemas ka teisi lahedusi, näiteks võimalus kindla ajaperioodiks laadida loetav fail arvutisse). Kolmandaks tuleb arvestada, et algsel testperioodil on raamatute nimetuse ja eksemplarid valik piiratud, kuna praegu ostetakse raamatuid ainult Eesti Digiraamatu Keskuselt. Laenutamine käib samuti nagu paberkandjatel raamatutel, ehk, raamatukogus on 3 e-raamatut, siis välja saab laenutada ainult need 3 e-raamatut. Lootust on aga, et kui kõik läheb hästi testperioodil, siis teistel raamatukgoudel oleks võimalik tulevkus liituda ja oma kogudesse muretseda ka e-raamatuid. Ja siiski... . Äkki oleks vaja tulevikus "kohustuslike" kultuuriväljaannete asemel, mida praegu ostetakse pea igasse rahvaraamatukogusse, osta ainult piiratud hulk e-kultuuriväljaannete eksemplare ja ülejäänud raha saaks palju efektiivsemalt kasutatud. E-raamatu võlu on selles, et vahet pole kas ma elan Tallinnas, Võrus või Narvas, ma kasutaksin sama e-raamatut. Kas siis võiks väita, et praegune raamatukogudele jaotava raha süsteem on vaikselt oma elu ära elanud ja midagi muud oleks vaja välja mõelda? Mõtlemist jätkub

Ja siis vaataks ka e-raamatute tootmise poolt. Praegusel hetkel käib e-raamatute tootmine nii: autor->kirjastaja->levitaja->lugeja. Kuhu aga jääb raamatukogu? Nimelt e-raamatu puhul on meie kirjastajad ja autorid ära unustanud, et raamatukogu sooviks osta ka e-väljaandeid. Raamatukogu jaoks praegu tähendab see, et iga raamatu puhul tuleb raaamatukogul suhelda levitaja, kirjastaja ja autoriga eraldi, et saada luba e-raamatute laenutamiseks raamatukogus. Ja siit tekivad aga probleemid. Esiteks e-raamatut ei peeta Eesti Vabariigis raamatuks, mis tõttu seda maksutstatakse täie käibemaksuga, mis aga ei muuda seda eriti soodsmaks paberkandjast. See omakorda vähendab e-raamatu populaarsust ning ringlus ja sellega kaotame ka potensiaalse võimaluse ennast harida ja täiendada. Teisen tuleks meeles pidada, et paberraamatu puhul on autorid saavad iga laenutuse pealt hüvitis, mis aga ei toimi e-raamatu puhul. Kas autorite jätkub huvi jännata raamatukogudega? Kolmandaks on e-raamat kahjuks veel nii uus, et paljud ootavad-vaatavad, kuidas kujuneb. Samas võiks ju mõelda kogu e-maalimaga on vaja kiiresti-kiiresti ka e-raamatul ilmuda "pildile". Ja neljandana on probleemiks e-raamatu autoriõiguse küsimus, millest aeg-ajal luuakse kujutis nagu suures kurjast hundist. Ja kuhu jääb kõiges selles raamatukogu?

Kõige selle tausta toodavad e-raamatuid 2 ettevõtet Eesti Digiraamatu Keskus ja Digira. Või hoopis unustada ära kirjastajad ja levitajad ning ise toota ja müüa e-raamat. Sellist võimalust pakub E-Raamatukogu (täidab raamatukogu funksiooni?)

Kuigi lõpuks peaks siiski küsima: Milline on raamatukogu roll 21. sajandil? Või meid polegi enam vaja?

50 book challenge - 50 raamatu väljakutse

Kuulsin selliest asjast nagu seda on 50 raamatu väljakutse.

Osaleda võivad kõik.

Asja mõte on selles, et püüad aasta jooksul lugeda 50 raamatut (või siis mõni muu sobivam arv) ning jagada oma elamust.

Sa võid alustada seda 1.jaanuarist kuni järgmise aasta 1.jaanuarini või alustada ka mõnel muul kuupäeval ning lugeda sellest alates 365 päeva ehk 12 kuud.

Raamatud ei ole ette antud vaid võid neid ise omal vabal valikul ette võtta.

http://50bookchallenge.livejournal.com/

- natuke täpsemini.

ka Librarything kirjutas natuke sellest: http://www.librarything.com/groups/50bookchallenge

On keegi sellise väljakutsega varem kokku puutunud?