Minu esimene mälestus sisseastumisest seostub sellega, et ma olin äärmiselt närvis ja üritasin leida üles õiget ruumi ning kui ma sinna jõudsin ja seal ootavaid inimesi nägin, oli kohe järgmine mõte, et mida ma küll teen ja ma tahan ära minna. Huvitavalt kombel ei olnud ma vestluseks end mitte kuidagi ette valmistanud ja läksin pigem proovima, et eks näis, kas ja kuidas õnnestub.
Kummalisel kombel on mul siiani meeles komisjoniliikmete näoilmed, kellel nägu, et oot oot, miks ta ikka siia tuleb, kes vaatas lakke ja otsis sealt vastust, et kes ma selline olen jne. Pean tunnistama, et ega ma ise ka tol hetkel teadnud, mida ma neile rääkima hakkan ja kuidas vastan, aga kui mult esimese asjana küsiti, et kust te tulete ja mida varem teinud olete.
Mingi kummalise kohmetustundega ütlesin, et olen varem õppinud eesti keelt ja kirjandust. Ja seda tunnet võimendasid veel liikmete näod, mis läksid ausalt öeldes väga imestunuks ja mõtlikuks. Ja seal ma siis istusin ning üritasin aru saada, et kas nad suhtuvad sellesse hästi või hoopis kuidagi taunivalt. Ma pean tunnistama, et mina seostasin raamatukogundust ja seostan siiani väga tugevalt eelkõige kirjandusega. Kuid vestluses jäin natuke nõutuks, kui mulle öeldi, et siin õpitakse kirjandust väga vähe ja peamiselt on ikka arvutiained. Aga ega see mu otsust muutnud - mina tahtsin endiselt siia tulla.
Kujutan ette, et jätsin endast ikka väga närvis ja kohmetu mulje, kuid pean ausalt tunnistama, et see oli mu esimene sisseastumisvestlus üldse. Nüüd tagantjärele tunduvad paljud toona jubedad ja kohmetud küsimused ja uurivad näoilmed pigem naljakate ja huvitavatena, kuid siis see nii küll ei olnud.
No comments:
Post a Comment